Ajalugu

Saka mõis

5. novembril 2010 avati pidulikult Saka mõisa taastatud peahoone, millel on pikk ja huvitav ajalugu, kuid mis viimased paarkümmend aastat seisis hooletusse jäetuna varemetes. Vaata ERR videolõiku!

Ajaloolise jaotuse järgi jäi Saka Lüganuse kihelkonda. Tänapäeval asub mõis Kohtla vallas. Saka on üks neist küladest, mida mainitakse juba 1241. aastal Taani Hindamisraamatus. Aegade jooksul on Saka kohta kasutatud mitmeid nimevorme: Satzae, Satze, Szacke, Sackekülle, Grodt-Sacke, Sakka, ja Sackhof.

Suur-Saka (Gross-Sack) ja Sackhofi nime kandnud mõis rajati 17. sajandil pärast seda kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad 1626-ndal aastal Šotimaalt Aberdeenist pärit Jürgen (Jöran) Leslie’le. Leslie oli pärit võimsast šoti klannist.

Teada on, et aastail 1627 – 1649 oli ta Narva raehärra, kes elas peamiselt oma läänivaldustes Sakal. Pärast Jörgen Leslie surma 1651. aastal läks Saka mõis üle tema pärijatele, kelle valdusesse jäi see 120 aastaks. 28. septembril 1748 müüdi mõis Katharina Margaretha von Wrangelli’le, kes oli pärit kuulsast Pufendorfide perekonnast.

Tema isa oli Rootsi kantsler ning Taani riiginõunik Esaias von Pufendorff. Wrangellite valdusesse jäi Saka mõis 1808. aastani. Viimaseks Wrangellite soost Saka mõisa omanikuks oli Maidla mõisas sündinud Georg Gustav von Wrangell (1758-1808).

Pärast paariaastast Tollidele kuulumist, läks Saka mõis Löwis of Menar’ide valdusesse. Esimesed viisteist aastat pandimõisana ja alates 10. märtsist 1827 pärusvaldusena. Esimeseks omanikuks ning ühtlasi Löwis of Menaride Eestimaa liinide rajajaks sai Peter Fromhold von Löwis of Menar, kes võeti samast aastast ka Eestimaa matriklisse.

Teatavasti võis alates 1783. aastast rüütlimõisa (Rittergut) omanikuks olla vaid kohalikku rüütelkonda immatrikuleeritud aadliseisus isik. Rüütlimõisa suurus pidi olema Eestimaal 450 tiinu, sellest 150 tiinu põllumaad ning lisaks heina- ja karjamaa.

Pärast Peter Fromhold von Löwis of Menari surma Sakal kaks aastat pärast mõisa omandamist oli mõis kümmekond aastat pärijate ühisvalduses kuni see liikus Oscar Gustav Woldemar Konrad von Löwis of Menari (1813-1888) kätte. Saka pandimõis kinnistati tema nimele 30. aprillil 1839, pärusomanik sai temast 5. märtsil 1843.

Pikaajaline Eestimaa maanõunik Oscar Gustav Woldemar Konrad von Löwis of Menar on praeguse aastail 1862-64 püstitatud Saka mõisahoone ehitaja. Saka mõisnike tausta teades võiksime justkui eeldada ehitises Šoti mõjutusi, kuigi säilinud peahoone on pigem Itaalia renessansiarhitektuuri näide, erinedes oluliselt enamikust Eesti mõisatest.

Saka võis olla ka eeskujuks 30 aastat hiljem siia lähedale ehitatud villalaadsele sarnase valgustorniga Oru lossile, mis tänaseks on säilinud vaid piltidel. Tema Maidla mõisas sündinud poeg Hermann Oskar von Löwis of Menar, kellele kuulusid ka Maidla, Aidu ja Rääsa mõisad, elas talviti Maidlas ja suviti Sakal.

Paar kuud pärast Saka mõisa võõrandamist 25. oktoobril 1919 siirdus ta ära Saksamaale ja suri Schwerinis 1935. aastal. Maareformist puutumata jäänud Saka mõisasüdant jäi viimase Löwis of Menaride esindajana pidama Hermann Löwis of Menar koos abikaasaga.

Saka külarahva mälestustes oli Hermann tagasihoidlik mees, kohaliku tuletõrjeüksuse juht, põllumees, kes pidas Sakal lehmi ja mesilasi ning osales ise ka põllutöödel. Rääkis ladusat eesti keelt. Proua sai läbi käia vaid saksa keelt rääkivate külainimestega.  

Pärast nendegi lahkumist Saksamaale 2. novembril 1939 sai Sakast militaartander. Strateegiline asukoht Soome lahe kõrgel kaldal pakkus sõjavägedele head tugipunkti, nii suurtükipatareide paigutamiseks kui merepiiri valvamiseks. Saka mõisas ja pargis paiknesid eri aegadel kolme riigi sõjaväed: Eesti rannakaitsepatarei, Waffen-SS väeosa aastail 1941-44 ning mõningate vaheaegadega Nõukogude piirivalve kuni 1992. aastani.

Pärast Teise Maailmasõja lõppu asusid sakslaste poolt Saka mõisaparki ehitatud barakkidesse ajutiselt elama Kohtla-Järve Põlevkivikeemiakombinaadi ehitusele saabunud noored tervest Nõukogude Liidust. Pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist 1992. aastal jäi Saka mõis peremehetuks.

Mõisa uksed-aknad olid pärani nii loodusjõududele kui vandaalidele. Võssakasvanud ja kaevikutest lõhestatud parki risustasid lagunenud militaarrajatised. Puudus elementaarne infrastruktuur- teedevõrk, kanalisatsioon, elekter ja side, ka puurkaev oli vahetult enne müümist lastud riigi poolt tamponeerida.