Mõisa park

Saka mõisa park asub maastikuliselt kõrgel paekaldal. Pargi vanemad puud viitavad pargi suurele vanusele ning võimalikule päritolule juba 19. sajandi algusest. Saka park on vabakujuline, kuigi puistus säilinud vanad jalakad ning pärnad annavad põhjust arvata, et varemalt võib siin olla tegemist regulaarsete elementidega pargiga.

Saka mõisapargi dendroloogilise inventuuri (Tremuth, 2007) andmetel esineb pargis 46 puu- ja põõsaliiki. Fikseeritud 552 puust on enamuses harilik vaher (26%), harilik jalakas (21%), harilik tamm (20%), harilik saar (11%), harilik pärn (6%).

Põlispuid (rinnasdiameeter vähemalt 60 cm) loendati 145 tükki, millest liigiti oli 55 tamme, 25 harilikku pärna, 21 jalakat, 18 harilikku vahtrat, 9 lehist, 6 harilikku hobukastanit. Erilist äramärkimist väärib väga suurte parameetritega must pappel.

Eesti mõisaparkidest on Saka park üks tähelepanuväärsemaid oma tammede poolest. 85 protsenti uuritud puudest olid kas hea või rahuldava tervisliku seisukorraga.   Saka mõisapark on rekonstrueeritud 2011. aastal. Vastavalt maastikuarhitektide Andres Levaldi ja Sulev Nurme projektidele lammutati sõjaväe poolt rajatud väheväärtuslikud objektid, tasandati pargialune pinnas ja kaevikud ning reostunud pinnas asendati.

Rajatud on graniitkividest algsele võimalikult lähedane teedevõrk koos teeäärsete pinkidega, rajatud on parklad, pargivalgustus, paviljon ja pergola. Kogu pargiala on piiratud puitaiaga. Taastatud on ajalooline pargiaas, peahoone ümber on rajatud lillepeenrad.  

Saka mõisapark on riikliku kaitse all nii arhitektuurimäestisena kui looduskaitseobjektina. Lisaks jääb ta Ontika maastikukaitseala piiresse.