Audiotuur

Meretorni nime kannab panga veerel asuv kunagine Nõukogude piirivalve proźektorihoone, mis  ühteaegu oli kasutusel ka vahitornina. Saka mõisakompleksi restaureerimisel ja turismimõisana kasutuselevõtul sai torni esmaseks funktsiooniks konverentsikeskus nelja erineva suurusega saaliga.  Hilisema ümberehituse käigus muudeti kaks kõrgematel korrustel asunud saali eksklusiivseteks majutusruumideks.

Meretorni ja kämpingumaja vahelisel paeplatool on kuue meetri kõrgune mälestusmärk aastail 1939-1941 Baltikumist ümberasustatud baltisakslastele, mis kujutab läbi lahtise akna läände lendavaid kurgi.

Mathias Rust, 18-aastane Saksamaa harrastuspiloot, lendas 28. mail 1987 väikelennukil Cessna Skyhawk 172 sellest paigast üle oma tähelepanuväärsel teekonnal Moskva Punasele väljakule. See hulljulge lend läks Rustile  maksma 432 päeva Venemaa vanglas kuid tagas talle  kogu maailma imetluse.

See joastik on oma 22,8 meetrise langusega kõrguselt teine  Eestis. Ka kõrguselt esimene Valaste ja kolmas Karjaoru juga kõrgustega vastavalt 30,5 meetrit ja 12 meetrit, asuvad siinsamas lähedal mõne kilomeetri kaugusel.

Saka joastik koosneb kolmest suuremast (ülalt alla vastavalt 6,0 m, 2,0 m ja 7,5 m) ning mitmest madalamast (kuni 1 m) astangust. Joastik laskub pangalt mereni jõudmiseks umbes 48 meetrit.

Muusikasoovitus siin punktis.

Eepose „Kalevipoeg“ esimene lugu „Kalevi tulek, Salme ja Linda, Pulmad“ jutustab sellest, kuidas Kalev saabus kotka seljas kõrgele Viru rannale. Mõte, et miks ei võiks selleks Kalevi saabumise kohaks olla siinne kõrge kallas, keris värske Saka mõisaomaniku peas juba aastakümneid.

Pärast Saka mõisas elanud perekond Löwis of Menari viimaste esindajate lahkumist Saksamaale 3. novembril 1939 sai Sakast militaartander. Strateegiline asukoht Soome lahe kõrgel kaldal pakkus sõjavägedele head tugipunkti nii suurtükipatareide paigutamiseks kui merepiiri valvamiseks. Saka mõisas ja pargis on eri aegadel paiknenud kolme riigi sõjaväed.

Kiviekspositsioon paikneb Saka mõisapargi idaosas reljeefis tõusva pargitee ääres ja koosneb rahnu mõõtu (läbimõõt üle 1 m) dekoratiivsetest kivimimonoliitidest. Kivimite vanus muutub vanematest nooremate suunas vastavalt tee tõusule, justkui aja kulgemine.

Varasemalt Suur-Saka (Groß-Sack) nime kandnud Saka mõisa on esmakordselt mainitud 17. sajandil. Teada on, et aastast 1620 oli Saka mõis Rootsi krooni valduses. 1626. aastal läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf siinsed maad Šotimaalt Aberdeenist pärit Jörgen (Jöran) Lesliele. Kakskümmend aastat hiljem kinnitas kuninganna Kristiina Saka mõisa jätkuvat kuulumist Narva raehärra Jöran Lesliele, kes elas ka oma raehärra-aastail 1627–1649 peamiselt oma läänivaldustes Sakal. Juba sel ajal oli Saka mõis sedavõrd olulise tähtsusega, et see kanti 1696. aastal koostatud Virumaa kaardile.