Taassünd

Kuidas Nõukogude piirivalvekasarmust sai Pankranniku pärl

Saka mõisa taastamise lugu sai alguse 2001. aasta suvel, mil Eesti riik müüs avalikul enampakkumisel Saka mõisa peahoone varemed erakätesse. See oli juba kolmas katse. Varasemad kaks olid nurjunud.

Värske Saka ”mõisnik” Tõnis Kaasik meenutab: ”Tol hetkel juhtisid minu otsust emotsioon ja 30 aasta vanune mälestus piirivalve poolt kinnipeetuna Saka mõisaõues veedetud päevast. Lugu ise oli nii, et 1. mail 1971 tegin Tartu Ülikooli geograafiatudengina oma Põhja-Eesti Pankranniku jugasid puudutava diplomitöö tarvis viimaseid välitöid.

Ehkki kõik joad jäid tollaste seaduste järgi piiritsooni, kus liikumiseks oli vaja eraluba, asus üks neist, 23 meetri kõrgune Saka ehk Karjaoru juga, lausa Nõukogude piirivalvekordoni külje all. Saka joaastangute mõõtmine ja pildistamine lõppes mulle arreteerimisega. Päev püssitoru ees tollal piirivalvekasarmuna kasutatud mõisahäärberi õues oli minu esimene kokkupuude Saka mõisaga.”

Oma diplomitöö Saka juga puudutava peatüki lõpetasin saatusliku lausega: ”Saka väärib paremat.’ 30 aastat hiljem mängis saatus mulle kätte harukordse võimaluse oma sõnu ellu viia, kuivõrd Ida-Viru Maavalitsus kuulutas 2001. aasta suvel juba kolmandat korda, et soovib Saka mõisa varemed maha müüa.

Kaks varasemat enampakkumist olid ebaõnnestunud.” Alguse tegi raskeks see, et mõisa peahoone varemed koos lagunenud garaaži ja ohvitseride elamuga müüdi vallasvarana, see tähendab ilma maata. Teine probleem oli, et pakutava vara hulka ei kuulunud samas paiknev endise nõukogude piirivalve prožektorihoone, mis asus mõisa juurde erastatud maade keskel. See hoone õnnestus Kohtla valla abiga omandada paar aastat hiljem ning integreerida olemasolevasse kompleksi.

Mõisa asukoht 1200 km pikkuse Balti klindi kõige atraktiivsemas osas ning Valitsuse kava küsida UNESCO-lt sellele Läänemere geoloogilisele suurvormile maailma looduspärandi staatust, viisid mõttele, et kus siis veel kui mitte Saka mõisas võiks paikneda selle silmapaistva loodusobjekti külastuskeskus koos kõigi turistile vajalike teenustega. Tegemist tundus olevat lausa ideaalse võimalusena pakkuda ühtviisi põnevust nii loodus- ja kultuuripärandi sõpradele.

Kümme aastat peremehetult seisnud hoonete, nende reostatud ja risustatud ümbruse ning hooletussejäetud pargi kordategemine vajas suuri investeeringuid ja lõputut entusiasmi.

Mõisakompleksi taastamine toimus samm-sammult. Esimesena avas 2004. aasta kevadel uksed ohvitseride elamust ümberehitatud Saka Cliff Hotell koos restoraniga, seejärel sai pangaveerel asuvast piirivalve prožektorihoonest nelja seminariruumiga Meretorn, sõjaväe laohoonest kämpingumaja koos avalike tualettide ja pesuruumidega karavanituristidele.

Rajati pargiteedevõrk ja parklad. Mõisakompleksi taastamise lõppakordiks kujunes mõisa härrastemaja restaureerimine 2010.aastal, mis tegi Tõnis Kaasikust Muinsuskaitseameti 2010. aasta parima koostööpartneri ja tõi talle Ida-Virumaa 2011. aasta tegija tiitli.

Varem vaid 50-meetrise kõrguselt paekaldalt silmitsetav meri ilusa liivarannaribaga sai puhkajatele kättesaadavaks tänu kahele randa viivale trepile, millest ühe kavandajat arhitekt Tiit Kaljundit pärjati koguni kõrge arhitektuuriauhinnaga. Trepimademelt saab heita pilgu ”Põhjamaa vihmametsa” sisemusse, laialehise lehtpuumetsa ja sõnajalatihniku ülepakutud lopsakusse, Eesti omanäolisele metsatüübile, mille tuntud metsateadlane Teodor Lippmaa nimetas klindimetsaks (Estonia clivosa).

Järgnevatel aastatel valmisid hotelli laiendusega wellness SPA koos basseiniga, laululava sõjaväe prügimäena kasutatud endisesse kruusaauku, tennise- ja rannavõrkpalliväljakud. Militaarmälestusmärkidena taastati mõned kaevikud ja kaitserajatised kui osa Klindimõisa matkarajast. Saka mõisa taassünnilugu on lugu sellest, kuidas Nõukogude piirivalvekasarmust sai pankranniku pärl.